Terase CE-märgis ütleb midagi toote enda ohutuse ja jõudluse kohta: kas see vastab selle jaoks kehtivatele harmoonitud standarditele, näiteks ehitusseaduste määruse alusel. Digitaalne tootepas, mis pärineb ecodesigni määrusest (ESPR), käsitleb midagi muud: milline teave päritolu, koostise, CO2-jalajälje ja taaskasutamise võimaluste kohta on kättesaadav kõigile ahelamis. Need kaks on üksteisest sõltumatud ja ei asenda üksteist.
Peamine erinevus seisneb eesmärgis. CE-märgis on tootja avaldus, et toode on turule laskmiseks piisavalt ohutu. Digitaalne tootepas on teabevahend: see muudab tootega seotud andmed otsitavaks ja jälgitavaks, kusjuures aluseks on eesmärk ringmajanduslikum käitumine toorainega. Sama terastüki puhul võivad mõlemad kohustused kehtida kõrvuti, ilma et üks teist ebavajalikuks teeks.
Mida CE-märgis reguleerib
CE-märgis on olemas juba kauem ja on seotud tooteohutsusega. Tootja deklareerib sellega, sageli tehnilise dossiee ja harmoonitud standardite põhjal, et toode vastab seda tüüpi tootele kehtestatud nõuetele. Terase puhul käsitletakse näiteks mehaanilisi omadusi, koostist teatud piirides ja seda, kuidas toodet on testitud või hinnatud. See süsteem eksisteerib muude eeskirjade alusel kui digitaalne tootepas ja jääb lihtsalt kehtima.
Mida digitaalne tootepas juurde toob
Digitaalne tootepas ei kehtesta uusi ohutusega seotud nõudeid. See kohustab aga avaldama andmeid, mis on praegu sageli ainult paberil, eraldiseisvas sertifikaadis või üldse kättesaadavad: millest partiiist pärineb materjal, kui suur on taaskasutatud terase osakaal, ja kuidas saab toodet kasutusaja lõpus uuesti ahelamisse tagasi tuua. See teave seotakse QR-koodiga tootel või selle juures. Millised andmed täpselt on kohustuslikud ja milliste tootegruppe puhul, on määratud delegeeritud aktides, mille Euroopa Komisjon koostab iga tootekategooria jaoks; terase ja raua puhul seda teksti veel pole. Kirjutises teadmusbaas teemade kaupa jälgime, mis selle kohta juba kindlaks on määratud ja mis veel mitte.
Miks neid omavahel segi ajada ei tohi
Kuna mõlemad kohustused käsitlevad sama toote dokumenteerimist, on kiusatus neid ühe dossiena käsitleda suur. Seda saab osaline juhtul teha: andmed, mis juba on tehnilises dossies CE-märgise jaoks, võivad mõnikord sobida ka digitaalse tootepassi allikaks. Kuid need on eraldi kohustused eraldi õigusaktide alusel, omaste reguleerimisega ja omaste järelevalvemehhanismidega. Kehtiv CE-märgis ei ütle midagi selle kohta, kas digitaalne tootepas on olemas, ja vastupidi. Kui keegi käsitleb neid kahte asendatavana, riskib, et üks kahest dossiist jääb mittetäielikuks.
Mida see praktikas tähendab
Terasega töötavale või selle edasi müüvale ettevõttele tähendab see eelkõige seda, et tuleb vastata kahele eraldi küsimusele: on toode deklareeritud piisavalt ohutuks (CE) ja kas seotud tooteteave on hiljem leitav passi kaudu (DPP). Mõlemad protsessid nõuavad andmeid teie tarnijalt või tootjalt, ja mõlema puhul on kasulik teada varakult, millised andmed teil juba on ja millised veel puuduvad. Lühike kontroll aitab seda teie olukorra jaoks selgeks teha; kasutades küsimusega näete, kus te ligikaudu asute.
Kes sellele järelevalvet teostab
CE-märkimine ja digitaalne tootepasport ei ole tingimata sama järelevalveasutuse poolt kontrollitud, ja viis, kuidas digitaalse tootepaspordi üle järelevalvet teostatakse, ei ole veel kõikjal määratletud. Oma olukorra kohta esitatavatele küsimustele, sealhulgas sellele, milline järelevalveasutus Hollandis on pädev millise osa eest, on pädev asutus või jurist sobiv kontaktpunkt; hoidleme üldiseid selgitusi sageli esitatud küsimuste juures paspordi kohta.
Kas soovite teada, kuidas me tootepaspordi andmeid koostame ja kust need pärit on? Seda leiate lehelt, kuidas see toimib. Ja kui soovite kõigepealt näha, kuidas digitaalne tootepasport seostub juba olemasolevate dokumentidega, tehke tasuta kiirülevaade või sirvige teadusbaasi teemasid.